Achilleus

Kergejõustik on eeskätt individuaalspordi liik, mis koondab endas ligikaudu 30 spordiala, mida varem jagati jooksuladeks (sprindid, kesk- ja pikamaajooksud) ning väljakualadeks (hüppe- ja heitealad). Kergejõustikuga tegeleti algelisel kujul Egiptuses juba rohkem kui 4000 aastat tagasi ning esimesena harrastasid seda süstemaatiliselt Kreetalased umbes 1500 eKr, neile järgnesid Ahhaia kreeklased. Sõna „atleet“ tuleneb kreeka sõnast athlos, mis tähendab võistlust ja sõna „staadion“ tuleneb stadion’ist, vanast Kreeka pikkusmõõdust, mis vastas umbes 180meetrile. Nüüdisaegsele kergejõustikule pandi alus Inglismaal, kus see arenes 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse paiku peamiselt jooksu- ja kõndimisevõistlustena. Esimesed professionaalsed võistlused ja mõõduvõtmised toimusid 19. sajandi hakul. Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide vaheliste võistlustega tehti algust 1860. a paiku ning esimesed ametlikud Briti meistrivõistlused peeti 1866. Seejärjel levis kergejõustik Ameerika Ühendriikidesse ja Mandri- Euroopasse. Esimestel nüüdisolümpiamängudel 1896. aastal võetigi mõõtu peamiselt kergejõustikus.

Peamised võistlusmäärused

Võistlusjärjekord määrakse loosi teel. Sportlased, kes oma korra vahele jätavad, ei saa korduskatset. Mõjuva põhjuseta hilinenud sportlane võidakse diskvalifitseerida ja arvesse võetakse üksnes diskvalifitseerimisele eelnev tulemus. Kohtunikud võivad sportlase häirimise korral lubada katset korrata. Võistlejad peavad kandma lühikesi pükse ja võistlussärki või liibuvat võistluskombinatsiooni. Mõlemal juhul peab riietus olema puhas ja läbipaistmatu (riietus ei tohi muutuda vihma käes läbipaistvaks). Sportlased on kohustatud kandma ka võistlejanumbrit.

Sportlasel on lubatud võistelda paljajalu või jalatsi(te)s, mida kantakse ühes või mõlemas jalas. Kui maratonijooks ja käimisevõistlused välja arvata, on jalanõud kerged ja tugevad, ning iga jalatsi tallal on parema haakumise tagamiseks maksimaalselt 11 tallanaela.

Staadion

Ametliku võistluse korraldamiseks peab staadionil olema 400m jooksurada, mis on jagatud 8 rajaks. Hüppe- ja heitealade väljakud ning ka veetakistus takistusjooksu tarbeks. Võidujooksude suund rajal alati vastupäeva, nii et raja serv jääb jooksjast vasakule.

16ALZ Paralympics Sprint 05100 m jooks, kiiruseproov sirgel jooksudistantsil, oli esmakordselt kavas esimestel olümpiamängudel Ateenas 1986. a. Sellest sai kiiresti mängude tähtsündmus, mille võitja tunnistati maailma kiiremaks inimeseks. Naiste 100 m jooks oli esimest korda olümpiamängude kavas 1928. a Amsterdami olümpiamängudel.

VÕISTLUSKORRALDUS

100 m jooksu võistlus hõlmab mitmeid eeljookse. Finaal jooksus jooksevad eeljooksudes parimaid tulemusi näidanud 8 jooksjat. Jooksurajad on määratud eeljooksudes saadud parimate aegadele vastavalt nii, et kiireimaid jooksjad on keskmistel radadel.

SPORTLASTE ERIPÄRAD

  • Treeningutel jooksevad sprinterid harva rohkem kui 300 m korraga, kuna liiga pikaks venitatud ponnistused võivad takistada maksimaalse kiiruse ja jõu arendamist ning säilitamist
  • Sprinter teeb enne jooksu või treeningut umbes 1,5 tundi soojendust- ja venitusharjutusi.
  • Jalgade kiiruse tõstmiseks kasutavad sprinterid kummipaelu, mis veavad neid edasi, ning treenivad trenažööril ja nõlvadel.
  • Sprinterid kasutavad jõutreeningul tõkestavaid trosse ja jooksevad ülesmäge, et arendada jõudu.
  • Pärast sprindijooksu peab sportlane vähemalt 2 tundi taastuma. Enne kui ta suudab uuesti maksimaalselt esineda

14ALZ Paralympics Sprint E RGB 72DPI V01

Selles võidujooksuss, mida klassifitseeritakse pika sprindina, jooksevad sportlased 200 meetrit nii kiiresti kui võimalik. Sellele võistluse eelkäija, ühe staadioni (Vana- Kreeka mõõtühik) pikkune jooks, oli kavas antiikolümpial.1896. a toimunud esimestel nüüdisolümpiamängudel Ateenas loeti distantsi ametlikuks pikkuseks 200 m, kuigi võistlusi sel alal ei peetud. Neli aastat hiljem toimunud Pariisi olümpiamängudel lülitati ala meeste kergejõustikuprogrammi. Naiste 200 m jooksu debüüt toimus Londoni olümpiamängudel 1948,

JOOKS

  1. Start- Jooksul on liigendatud start, tasa teha sisemiste radade lühemat kurvi. Nagu 100 m jooksuski, tõukavad sportlased end stardipakkudelt plahvatusliku jõuga lahti.
  2. Kurv- Et panna tsentrifugaaljõule kanduvad sportlased kurvi sisekülje poole. Üleminek kurvist sirgele jooksurajale on jooksu raskem osa. Siin saavutavad sportlased maksimumkiiruse, tippsportlase puhul umbes 40 km tunnis, ja oht tsentrifugaaljõu mõjul küljele kalduda on suur. Katsed on näidanud, et järsemal kurvil on aeglustav efekt, mis vastab 0,012 sekundile. Seega välimisel rajal jooksjal on umbes 0,08- sekundiline edumaa siserajal jooksja ees.
  3. - ijooneni. Sellegipoolest joostakse teine 100 m kiiremini kui esimene, sest jooksja ei pea siis enam ületama stardiinertsi.

SPORTLASE ERIPÄRA

  • Parimad 200 m meesjooksjad on keskmiselt 180 cm pikad ja kaaluvad 75 kg. Naiste puhul on keskmine pikkus 170 cm ja kaal 60kg.
  • 200 m sprint nõuab rohkem tugevust ja väledust kui 100 m jooks. Kurvi pealt startimisega ja kummargil asendis tehtavate ponnistuste tõttu on vigastuste oht suurem.
  • Treeningutel katsetakse kurvistarte kõigil jooksuradadel. Sportlased jooksevad mitmeid sprinte, teevad lühikestel distantsidel (30- 60 m) kiirendusi ja treenivad vastupidavust pikkadel distantsidel (80- 200 m)

Sellel pikal spordialal võistlevad sportlased jooksevad 400m nii kiiresti kui võimalik.1850. a peeti Suurbritannias, Oxfordis, Exeteri kolledžis esimesed kergejõustikuvõistlused, kus oli kavas ka neljandikmiili jooks (402 m). See distants vähenes 400 meetrini ja oli kavas esimestel nüüdisolümpiamängudel 1896. a. Algselt ei jookstud 400 m jooksuradadel, vaid see oli väga taktikaline võidujooks, millega kaasnes sagedasi intsidente ja tõuklemisi. 1908. a muudeti reegleid ja sellest sai eri jooksuradadel peetav pikim võidujooks. Naiste 400m jooksu olümpiadebüüt toimus 1964. a Tokyos. Meeste ja naiste 400 m  jooksud olid tähtsal kohal esimestel maailmameistrivõistlustel 1983. a.

JOOKS

  1. Start- Jooksjad paikevad stardis radadel üksteisest kaugemal kui 200 m jooksus, sest jooksudistants sisaldab kaks kurvi. Sportlaste start on kiire ja nad kasutavad pikka sammu, kuid nad ei tohi kunagi ületada 90% oma maksimumkiirusest- kui nad alustavad liiga kiiresti, jooksevad nad end enne lõppu energiast tühjaks.
  2. Esimene sirge- Sportlased saavutavad maksimumkiiruse esimese sirge teisel poolel. Kui nad hakkavad teise kurvi sisenedes väsimust tundma, on neil veelgi ebamugavam väljuda. Nad peavad keskenduma kiiruse hoidmisele ja püüdma mitte kangestuda, et vältida energiakadu.
  3. Teine sirge- Nagu ka 200 m jooksus, peab sportlane võitlema  tsentrifugaaljõuga, kallutades end kurvi sisekülje suunas. Välimisel rajal jooksjal on umbes 0,16- sekundiline edumaa siserajal jooksja ees.
  4. Viimne sirge- Esimesel 300 meetril tehtud pingutuse tõttu aeglustub sportlase tempo viimasel sirgel silmnähtavalt. Nad kõik jooksevad iga 100 m vahemaa enam- vähem samasuguse ajaga kogu distantsi jooksul, 10- 12 sekundiga.

SPORTLASE ERIPÄRA

  • Sportlased peavad olema väga tugeva, kõrge valulävega ning oskama jagada oma jõuvarusid väga efektiivselt, kuna füsioloogiliselt on võimatu joosta maksimaalse kiirusega rohkem kui7 sekundit.
  • 400 m jooksja kehaehitus on väga sarnane 200 m jooksja omaga ning ka treening on sarnane. Suurema vastupidavuse saavutamiseks jooksevad nad kiires tempos sagedamini 200-600 m pikkusi distantse

Allianz Information Graphic Wheelchair Racing 72dpi

Nende keskmaajooksudega puhul peab sportlane läbima ettenähtud distantsi lühima võimaliku ajaga. Tänapäeval tuntud 800 m jooksu, mida esmakordselt joosti 1896. a, eelkäijaks oli poole miili (805 m) jooks, mis võeti  kavva Inglismaal meeste kergejõustiku meistrivõistlustel 1871.a. kuigi naiste 800 m jooksu joosti esmakordselt juba 1928. a Amsterdami olümpiamängudel, lülitati see ametlikult olümpiamängude kavva alles Rooma olümpiamängudel 1960. aastal. 1500 m jooks on meetermõõdustiku vaste miilijooksule (1609 m),mida joosti esmakordselt Suurbritannias 19.sajandi teisel poolel. Mehed on sellel alal, kus trügimine, jalahoobid ja rüselemine on tavaline nähtus, mõõtu võetud alates 1896. a Ateena olümpiamängudest. Naiste 1500 m jooks sai olümpiaalaks 1972.

VÕISTLUSKORRALDUS

Sportlased alustavad mõlemat jooksu ilma stardipakkudeta. 800 m finaaljooksus jooksevad 8 jooksjat esimese kurvi jooksuradadel, mis on igaühele loosiga valitud, seejärjel siirduvad siserajale. 1500 m finaalis rivistub maksimaalselt 12 jooksjat stardijoonele, mis on kaarekujuline, et välimistel radadel jooksvate sportlaste läbitav vahemaa oleks sama pikk nagu sisemistel radadel jooksjatel. 

SPORTALASE ERIPÄRA

  • 800 m ja 1500 m meestippjooksjad kaaluvad keskmiselt 68 kg ja 180 cm pikad. Naistel on keskmine kaal 55 kg ja pikkus 165 cm.
  • Sportlased arendavad vastupidavust, joostes mõõdukas tempos pikki vahemaid erinevatel maastikel. Suurendamaks aeroobset töövõimet – organismi hapnikutranspordi ja hapniku omastamise võimet -, jooksevad nad kiires tempos lühikesi vahemaid.
  • Suur osa rajatreeningutest on pühendatud tempo muutustele, mis peab käima ladusalt, et sportlased suudaksid liigseid pingutusi vältides parandada oma positsiooni grupis.

Allianz Information Graphic Long Jump 72dpi

Kaugushüpe tähendab võimalikult pikema hüppe tegemist  pärast kiiret hoojooksu. Juba 2000 aastat eKr oli see ala keldi mängude osaks. Esimese rekordi 6,92 m püstitas Sparta atleet Chionis olümpiamängudel aastal 656 eKr. Kaugushüpe lisati Oxfordi ülikooli  Exeteri kolledži esimeste kergejõustikuvõistluste kavva 1850. a ning on olnud olümpiaala 1896. a esimestest Ateena nüüdisolümpiamängudest alates. Naiste kaugushüpe on olnud olümpiaala alates Londoni olümpiamängudest 1948. a.

VÕISTLUSKORRALDUS

Iga kvalifikatsioonivõistluse läbinud sportlane sooritab loosi järjekorras 3 hüpet. Iga hüppe tegemiseks on sportlasel aega 1 minut. 8 parima tulemusega hüppajat teevad veel 3 katset. Paremusjärjestus selgitakse iga sportlase parima hüppetulemuse alusel.

SPORTLASE ERIPÄRA

  • Kaugushüppajad on suurepärased sprinterid nii 100m kui 200 m distantsidel. Rahvusvahelisel tasemel on meeste keskmine pikkus 185 cm  ja kaal 78 kg, naiste puhul samad näitajad 177 cm ja 59 kg.
  • Treening hõlmab 20-40 m ja pikemate distantside sprindijookse staadionirajal., muutustega sammude sageduses ja pikkuses. Hüpped, hüppenööriga hüppamine, topipalli viskamine, jalgade venitused ja lihastreening on hädavajalikud.

Kettaheitevõistluse võidab sportlane, kes heidab ketta kõige kaugemale. Kettaheide kui vanim heiteala ammutas inspiratsiooni antiiksetelt sõdalastel, kes enne jõe ületamist heitsid kaalu vähendamiseks minema oma kilbid. Kettaheide oli osa antiikolümpiamängude viievõistlusest 708. aastatel eKr ning Homeros kirjeldab oma “Odüsseias“ haaravalt, kuidas Ulysses ketast heidab. Sajandite jooksul lülitasid nii keldid, saksid, šotlased  ja inglased ala oma traditsiooniliste võistluste kavva ning sportlased heitsid puust ketast 19. sajandi alguses ka mõnes Šveitsi kantonis. Esimesed olümpiamedalid meeste kettaheites võideti Ateena olümpiamängudel 1896. a ja naiste kettaheites 32 aastat hiljem Amsterdami olümpiamängudel 1928. a. Nii meeste kui naiste kettaheide võeti kergejõustiku maailmameistrivõistluste kavva 1983.a.

VÕISTLUSKORRALDUS

Sportlastel on heite sooritamiseks aega 1 minut. Igal võistlejal on kolm katset ning 8 pikima katse sooritajat, sooritab iga sportlane 6 heidet. Võidab see, kes on teinud pikima heite ja ei ole enne ketta maandumist ringist välja astunud.

SPORTLASE ERIPÄRA

  • Kettaheitjad on väga tugevad ja peavad valdama suurepärast tehnikat ning keskendumis- ja lõdvestumisoskust.
  • Sportlane peab nädalas sooritama sadu heiteid, palju tunde pühendaks jõutreeningule raskuste ja tõstekangidega.
  • Rahvusvahelisel tasemel meeskettaheitja keskmine pikkus on 195 cm ja keskmine kaal 115 kg. Naistel on vastavad möödud 180 cm ja 93 kg.

Sellel alal viskavad sportlased oda nii kaugele kui võimalik. Algselt jahil ja sõdades kasutatud odavise muutus spordialaks alates 708. a eKr, mil oliivipuust oda visati kahte moodi: linguga märklaua pihta. 19. sajandil arendasid skandinaavlased välja nüüdisaegse odaviskespordi. See lülitati esmakordselt kergejõustiku meistrivõistluste kavva 1906. a Inglismaa. Nüüdisajal oli esmakordselt olümpiaala 1908. a Londoni olümpiamängudel, naiste odavise lülitati olümpiaprogrammi Los Angelese mängudel 1932.a.

VÕISTLUSKORRALDUS

Kui võistleb kuni 8 võistlejat, saab igaüks 6 katset. Kui võistlejaid on rohkem, viskab iga sportlane oda 3 korda ja need 8, kes sooritasid pikemaid visked, teevad veel 3 katset. Katse loetakse õnnestunuks vaid juhul, kui kõigepealt puudutab maapind oda teravik, olenemata sellest, kas oda jääb maasse kinni või mitte. Võistlejad diskvalifitseeritakse juhul, kui neil võtab katse sooritamine aega rohkem kui1 minuti või nad lahkuvad viskealalt enne oda maandumist.

SPORTLASTE ERIPÄRAD

  • Kõhnemad kui teised viskealade sportlased (mehed: pikkus 190 cm, kaal 95 kg; naised: pikkus 175 cm, kaal 70 kg). Rahvusvahelise tasemega odaviskajad on head jooksjad ning neil on plahvatuslik lihasjõud.
  • Pallivisked ja harjutused, milles kasutakse elastseid takistusi, on vajalikud koordinatsiooni, painduvuse ja tasakaalu arendamiseks.
  • Odaviskajad pühenduvad hulgaliselt aega viskekäe küünarnuki-, kubeme-, viskeõla-, istmikuluu-, lähendajalihaste ja nimmepiirkonna lihaste painduvusharjutustele. Treeningprogrammi täiendavad lihaseid arendavad harjutused ja hüpped

16ALZ Paralympics Throwing 07Ajast aega on heitjatel olnud üks ja seesama eesmärk: lennutada oma võistlusvahendit võimalikult kaugele. Kuulitõukevõistlus on otseselt arenenud antiikajal kasutusel olnud sõjatehnikast, mis seisnes raske kivi viskamises. Pärast suurtükkide leiutamisest 14. sajandil asendusid kivid valatud raudkuulidega. Need olid seda tüüpi kuulid, mis olid kasutusel Inglismaa kolledžite kergejõustikuvõistlustel 1850- ndatel aastastel. Meeste kuulitõuge kavas juba 1896. a Ateena olümpial, naiste kuulitõuge võeti esmakordselt mängude kavva Londoni olümpial 1948.

VÕISTLUSKORRALDUS

Kvalifikatsioonivõistlusel teevad võistlejad kolm katset. Parimad 8 võistlejat teevad igaüks veel 3 katset. Kui võistlusel osaleb kuni 8 võistlejat, võivad kõik sooritada kuus katset. Rahvusvahelistel võistlustel jälgib katseid ja kinnitab tulemusi iga võistlusvooru lõpus vähemalt kaks kohtunikku. Valge lipp tähendab, et katse loetakse õnnestunuks, punane märgib katse ebaõnnestumist (kui kuul maandub väljapoole maandumissektorit, kui sportlane lahkub heiteringist enne kuuli maandumist või kui sportlase jalg puudutab heiteringi äärist).

SPORTLASE ERIPÄRA

  • Parimad meeskuulitõukajad on keskmiselt 190 cm pikad ja kaaluvad 126 kg, naiskuulitõukajate keskmine pikkus on 180 cm ja kaal 90 kg. Neil on väga tugevad kõhu-, nimme- ja seljalihased.
  • Kuulitõukajad peavad olema tugevad, kiired ja painduvad ning neil peab olema suurepärane koordinatsioon, tasakaalutunne ja tehnika.
  • Treeningutel tõukavad sportlased erineva raskusega kuule ja palle sadu korda nädalas. Mitmeid tunde pühendaks jõutreeningule, raskustele ja tõstekangidele, hüpetele ja jooksmisele.

Kõrgushüpe seisneb horisontaalse lati ületamises ilma puutumata, kasutades üksnes keha jõudu. Keldid pidasid kõrgushüppevõistlusi juba sajandeid tagasi, ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. a. Pärast reeglite kehtestamist 1865. a sai kõrgushüppest Ateenas 1896.ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928.a.

VÕISTLUSKORRALDUS

Hüppejärjekord otsustatakse loosiga. Kohtunikud tõstavad latti 5 cm kaupa, hiljem tõstetakse kõrgust minimaalselt 2 cm kaupa. Organiseerijad kehtestavad minimaalse kvalifikatsiooninormi, mis peab olema edukalt ületanud kolme katsega. Sportlastel on ühe katse sooritamiseks aega 1,5 minutit. Strateegilistel kaalutlustel võib võistleja kvalifikatsioonihüpped vahele jätta ja alustada võistlust esimeselt kõrguselt. Kui esimene kõrgus on edukalt ületatud, võib sportlane ise valida, millest kõrgust ta hüppama läheb. Äratõuge peab toimuma ühelt jalalt. Kolme ebaõnnestunud katse järel eemaldatakse võistleja võistluselt.

SPORTLASE ERIPÄRA

  • Rahvusvahelisel tasemel võistlevad mehed on keskmiselt 187 cm pikad ja kaaluvad 78 kg. Naiste keskmine pikkus on 182 cm, keskmine kaal 61 kg. Kõrgushüppajail on hästiarenenud nelipealihased ja eesmised säärelihased.
  • Treening koosneb painutusharjutustest seljale, päkkadele, põlvedele ja puusadele, eesmärgiga edukalt üle lati hüpata; harjutustest jalalihaste arendamiseks; jooksudest lühikestel ja pikkadel distantsidel ning batuudihüpetest kukkumishirmust jagusaamiseks.